“Teie olete varuks” pomises Martin, jättes kogenud tõlgi köögiukse kõrvale istuma

Lood
Väärikas oskus, alandav kohtlemine, ebaõiglane palk.

Mari sirutas käe salvräti järele ja hakkas sinna märkmeid tegema. Mitte selleks, et kellelegi midagi tõestada, vaid enda pärast. Tal oli vana harjumus: kui kuskil tekkis tõlkeviga, pani ta selle kirja, et hiljem ükski oluline nüanss meelest ei läheks.

Esimese kahekümne minuti jooksul kogunes neid juba kolm. Ja ükski neist polnud pelgalt keeleline komistus. Need olid sisulised vead. Kadri tõlkis sõnu, kuid läbirääkimisi ei peeta sõnadega. Seal liiguvad tähendused.

Martin astus Mari juurde. Ta märkas salvrätti, millel olid araabia tähed ja eestikeelsed märkused.

„Mida sa kirjutad?“

„Tõlkevigu,“ vastas Mari vaikselt, ilma häält tõstmata.

Martin haaras salvräti tema käest. Luges märkmed läbi, kortsutas paberi rusikasse ja surus selle oma taskusse.

„Istu paigal,“ ütles ta aeglaselt, iga silpi eraldi rõhutades, kummardudes Mari poole. „Is-tu. Vai-kelt. Kadri saab hakkama. Peeter kinnitas tema. Sina oled tagavaravariant. Tagavaravariant istub ja ootab.“

Mari võttis prillid eest. Ta pühkis klaase varruka servaga — see oli liigutus, mida ta tegi alati siis, kui vajas paari sekundit, et mitte öelda midagi liigset.

„Ta tõlkis sõna „musharaka“ tavaliseks partnerluseks,“ ütles Mari, kui prillid taas ninale pani. „See ei ole sama mõiste. Sel on teine juriidiline sisu. Teistsugune vastutus. Teised kohustused lepingus.“

„Mind ei huvita,“ vastas Martin juba kõrvale pöördudes. „See pole sinu vastutusala.“

„Aga tehing ise? Kelle vastutusala see on?“

Martin jäi seisma. Hetkeks välgatas tema pilgus midagi, mis polnud päris viha. Pigem hirm, et Maril võib õigus olla. Ent ta sai sellest kiiresti jagu.

„Minu,“ ütles ta kuivalt. „Ja Peetri. Mitte sinu. Istu.“

Ta läks ära. Mari võttis kotist uue salvräti ja alustas märkmete tegemist otsast peale.

Möödus tund. Siis veel pool. Läbirääkimised hakkasid üha selgemalt kinni jooksma. Šeik vastas järjest lühemalt. Tema abiline ei teinud enam märkmeid — see oli halb märk. Peeter muutus närviliseks: ta sikutas pintsakut sirgemaks, keerutas mansetinööpi, valas endale vett. Neljakümne minutiga juba neljas klaas.

Kadri pidas vastu, kuid oli näha, et jõud hakkab lõppema. Tema hääl vajus madalamaks. Pausid lausete vahel venisid pikemaks. Kui šeik ütles sõna „tafawud“, tardus Kadri kolmeks sekundiks. Siis tõlkis ta selle kui „läbirääkimised“. Vormiliselt polnud see vale. Ent selles olukorras tähendas „tafawud“ pigem kauplemist — vastastikuste järeleandmistega, tasakaalu otsimisega. Erinevus oli peen, kuid šeik kuulis seda.

Pool neli võttis šeik uuesti sõna.

Ta rääkis vaikselt, kuid saal jäi otsekui korraga kuulama. Fraas oli pikk ja keerukas, täis kõrvalauseid — nii kõneldakse siis, kui tahetakse öelda midagi olulist, aga mitte otse. Keset lauset põimis ta sisse vanasõna: „Al-kalimu in haraža min al-kalbi wassala ila al-kalb.“

Kadri kuulas ta lõpuni. Heitis pilgu tahvelarvutile ja tõlkis siis:

„Ta ütleb, et sõnad, mis tulevad südamest, jõuavad südamesse.“

Tõlge oli sõna-sõnalt õige. Ja selles kontekstis täiesti tühi. Seadmete tarnelepingu arutelul ei filosofeerinud šeik südame üle. Tema mõte oli hoopis teine: „Ma tahan kuulda tõde, mitte valmisvormeleid.“

Peeter kahvatas. Araabia keelt ta ei mõistnud, kuid nägusid oskas lugeda. Šeigi ilme oli sulgunud. Tema abiline pani paberid kokku.

Tehing libises minema.

Martin seisis seina ääres ja hoidis telefoni nii kõvasti käes, nagu sõltuks sellest midagi. Kadri istus laua taga, kaelal punased laigud.

Mari sulges raamatu ja pani selle kotti. Siis tõusis.

Kolm tundi oli ta istunud tagumise laua juures. Vaikinud. Kuulanud, kuidas laguneb kokkulepe, mida oleks saanud veel päästa.

Ta kõndis üle saali. Martin märkas teda ja tegi järsu liigutuse, justkui tahaks teda peatada, kuid jäi hiljaks. Mari seisis juba kesklaua juures.

„Lubage,“ ütles ta Peetrile. See ei kõlanud palvena. Pigem teavitusena.

Seejärel pöördus ta šeigi poole.

Mari hakkas rääkima araabia keeles. Puhtas kirjakeeles, ilma aktsendi ja takerdumiseta. Kuid ta ei tõlkinud lihtsalt eelmist fraasi ümber — ta vastas sellele. Sellele samale vanasõnale, mille Kadri oli muutnud tühjaks lauseks.

„Kui sõna tuleb teadja suust, on see raskem kui mägi. Kui see tuleb teadmatusest, on see kergem kui tuul,“ tsiteeris Mari al-Mutanabbit ja jätkas: „Šeik Andres Saar, ma kuulsin teie soovi. Te tahate otsekohest kõnelust. Me oleme selleks valmis. Musharaka tingimused tähendavad nii kasumi kui ka kahjumi jagamist. See ei ole lihtsalt „partnerlus“. Me mõistame erinevust.“

Šeik jäi liikumatuks. Üks sekund. Teine. Kolmas. Siis — esimest korda kahe tunni jooksul — ilmus tema näole naeratus.

„Te tunnete al-Mutanabbit,“ ütles ta araabia keeles.

„Ma lugesin teda täna hommikul,“ vastas Mari. „Seal laua taga.“

Ta osutas kergelt köögi lähedal asuvale tagumisele lauale. Šeik jälgis tema pilku. Nägi tooli autojuhi ja koordinaatori vahel. Naeratus kadus ta näolt. Ta pöördus oma abilise poole ja ütles talle araabia keeles vaikselt ühe lause.

Abiline tõusis, astus Peetri juurde ning ütles rahulikult eesti keeles: „Šeik Andres Saar palub, et tõlk istuks tema kõrvale.“

Helbe Tare