„Mina ei hakka mitte midagi tükeldama ega kellegagi jagama! See korter kuulub mulle — ja sellega on jutt lõppenud!” ütlesin järsult, vaadates oma mehele otse silma

Lood
Soe kodu muutus äkitselt valusalt ebaõiglaseks.

„Jah.”

„Selge,” venitas Anne mõtlikult. „Sul on siis vedanud, Mari. Igaühele niisugust pärandust sülle ei kuku.”

Mari ei öelnud selle peale midagi. See „vedamine” kriipis teda valusalt. Nagu oleks vanemate kaotuse järel saadud korter olnud mingi õnnelik juhus, mitte mälestus inimesestest, keda enam polnud.

Jaan ei paistnud ema uudishimutsemist üldse tähele panevat. Kui Mari püüdis temaga hiljem rääkida, et need sagedased külaskäigud hakkavad talle ebamugavaks muutuma, lõi mees lihtsalt käega.

„Mis siis ikka? Ema astub läbi, ja kõik. Ta on üksi, tal on igav. Sellepärast ta käibki.”

„Aga ta vaatab iga kord korterit niimoodi üle, nagu hindaks seda.”

„Sa kujutad endale ette. Ära hakka igast asjast järeldusi tegema.”

Mari ei hakanud vaidlema. Võib-olla oligi ta liiga tundlikuks muutunud. Anne käitus ju viisakalt, naeratas, tänas alati tee eest. Tundus rumal hakata tühja koha pealt tüli üles kiskuma.

Mõni kuu hiljem teatas Jaani õde Katrin, et kavatseb abielluda. Ta oli kahekümne neljane, töötas mingis kontoris haldurina ja teenis üsna tagasihoidlikult. Tema peigmees Martin käis ehitusel tööl. Noored elasid kahekesi väikeses ühetoalises üürikorteris, kuid raha jäi neil kuu lõpus napilt alles.

Pulmad peeti kohvikus. Kõik oli tagasihoidlik, kuid südamlik: umbes kolmkümmend külalist, lihtne laud, mõned kõned ja palju sagimist. Anne säras terve õhtu, ütles tooste ja kallistas tütart iga natukese aja tagant. Jaan soovis õele õnne, Mari lisas samuti paar sooja sõna. Õhkkond oli rõõmus ning külalised hakkasid koju minema alles hilja.

Nädal pärast pulmi ilmus Anne jälle nende ukse taha. Seekord polnud tal kaasas ei kooki ega karpi küpsiseid. Ta nägu oli tõsine ja käes hoidis ta suurt kotti. Jaan oli kodus, istus diivanil ja vaatas televiisorit. Mari valmistas köögis õhtusööki.

„Jaan, Mari, meil on vaja rääkida,” ütles Anne elutuppa astudes.

Mari kuivatas käed köögirätikusse ja tuli välja. Anne võttis laua ääres istet ning tõmbas kotist välja mitu paberilehte. Jaan nihkus talle lähemale, Mari jäi aga esialgu seisma.

„Millest jutt käib?” küsis ta ettevaatlikult.

„Katrinist,” vastas Anne. „Temal ja Martinil on elamisega väga raske. Üür on kallis, suurem osa palgast läheb selle peale. Oma korterit nad osta ei jaksa, neil pole lihtsalt sellist raha.”

„See on ju nende elu,” ütles Mari tasakesi. „Nad on täiskasvanud inimesed.”

„Muidugi on täiskasvanud,” noogutas Anne. „Aga me oleme üks pere. Peres aidatakse üksteist.”

Mari tundis, kuidas ta sees miski pingule tõmbus. Sõna „aidatakse” kõlas Anne suus kuidagi kahtlaselt, nagu peidaks see endas midagi palju suuremat.

„Ja mismoodi te neid aidata tahaksite?”

Anne vaatas kõigepealt Jaani, siis Marile otsa. Tema näole ilmus naeratus, mis pidi ilmselt rahustavalt mõjuma.

„Teil on siin ju ruumi küllaga. Kolm tuba ja elate kahekesi. Ausalt öeldes seisab osa pinnast lihtsalt kasutult.”

„Kasutult?” Mari kortsutas kulmu. „Mida te sellega öelda tahate?”

„Ma mõtlesin ainult, et selle korteri võiks vahetada kahe väiksema vastu,” seletas Anne rahulikult. „Üks jääks teile, teine Katrinile ja Martinile. Kõik oleksid võidus. Me oleme isegi juba mõningaid variante vaadanud. Siin on pildid ja andmed.”

Ta ütles seda nii enesestmõistetavalt, nagu teeks ettepaneku minna korraks poodi piima järele. Mari seisis paigal ega suutnud hetkekski uskuda, mida ta just kuulis. Vahetada korter laiali? Tema korter?

„Te räägite seda tõsiselt?” küsis ta, ja ta hääl värises kergelt.

„Loomulikult tõsiselt,” vastas Anne. „Miks mitte? Iga pere saaks omaette elada. Katrinil oleks lõpuks päris kodu, teile jääks samuti korter. Ja kui sellest tehingust veel natuke raha üle peaks jääma, võiksin mina sanatooriumisse minna. Tervis vajab juba ammu turgutamist.”

Anne rääkis kindla tooniga ja arendas oma plaani edasi, justkui oleks tegemist ühise perekondliku varaga, mille üle kõigil on õigus otsustada. Mitte kellegi teise koduga. Mitte Mari vanemate jäetud korteriga. Mari kuulas teda ja tundis, kuidas kogu keha läheb jäigaks.

„Anne, see korter kuulub mulle,” ütles ta aeglaselt.

„No muidugi kuulub,” vastas ämm kärmelt. „Aga sina ja Jaan olete abielus. Te olete perekond. Perekonnas on kõik ühine.”

„Ei,” ütles Mari. „See ei ole ühine. Ma sain selle korteri oma vanematelt enne abiellumist. See on minu isiklik vara.”

„Ära nüüd hakka peensusi taga ajama,” ohkas Anne. „Mis vahet seal on? Te elate ju koos. Sugulasi tuleb aidata.”

Mari pööras pilgu mehele. Jaan vaikis ja vaatas maha. Tema nägu oli pinges, huuled kõvasti kokku surutud.

„Jaan,” ütles Mari vaikselt ning jäi ootama, et mees lõpuks ometi midagi ütleks.

Helbe Tare