„Kuidas sa seda mõtled, et sinu korterit ei saa jagada? Ma arvestasin ju pärast pulmi oma osaga…” ütles mu mees rahulolematult, nõudes osa minu enne abielu omandatud korterist

Lood
See lahkuminek oli valusalt õige ja paradoksaalselt vabastav.

„See oleks aus!”

Aus. Tema, kes oli läinud teise naise juurde, rääkis nüüd aususest.

„Aus on see, Jaan, mis on seaduses kirjas,” ütles Mari, ja ta hääl muutus korraga kõvaks ning külmaks. „Seadus ütleb väga selgelt: sul ei ole minu kodule mitte mingisugust õigust.”

„Sülitan ma selle sinu seaduse peale!” Jaani häälde ilmusid närvilised, peaaegu hüsteerilised noodid. „On olemas ka südametunnistus! Inimlikud reeglid! Ma ei kavatse siit lahkuda ühe kohvriga! Ma ei raisanud sinu peale kümmet aastat oma elust lihtsalt niisama!”

Ta ei saanud vist isegi aru, mida ta oli äsja öelnud. Aga Mari kuulis. Raisanud. Nagu oleks ta olnud halb investeering.

„Nii et sinu meelest peaksin ma sulle maksma mingit lahkumishüvitist?” küsis ta aeglaselt. „Kompensatsiooni selle eest, et sa olid mu abikaasa?”

„Nimeta seda, kuidas tahad!” Jaan oli juba peaaegu raevust lõhkemas, sest taipas, et tema läbimõeldud plaan laguneb koost. „Tühjade kätega ma ei lähe! Ma annan su kohtusse! Tõestan ära, et tegin korteris lahutamatuid parendusi! Leian tunnistajad ka, kui vaja!”

Mari vaatas teda vaikides. Seda võõrast meest, kes karjus, pritsis vihast sülge ja seisis tema ees nagu keegi, keda ta polnud kunagi tundnud. Ja äkki ei tundnud ta enam valu selle pärast, et mees oli ta reetnud. Alles oli jäänud vaid vastikus… ning kergendus. Sügav, kõike üle ujutav kergendus, et see inimene ei kuulu enam tema ellu.

Ta tõusis sõnagi lausumata, pani lauale oma kohvi eest raha ja liikus väljapääsu poole.

„Kuhu sa lähed?! Me pole veel kõike selgeks rääkinud!” hüüdis Jaan talle järele.

Mari peatus korraks, kuid ümber ei pööranud.

„Me rääkisime kõik selgeks juba aasta tagasi, Jaan. Siis, kui sa otsustasid, et su elu on teise naise kõrval parem. Ole nüüd palun oma otsustes järjekindel. Sa läksid ära. Mine siis päriselt. Ja võta oma arvestused endaga kaasa.”

Ta astus tänavale. Sadas vihma. Ometi oli tal tunne, nagu oleks ta tulnud umbse ja suitsuse ruumi asemel lõpuks värske õhu kätte. Mari teadis, et Jaan annab asja kohtusse. Ta teadis, et teda ootavad pori, närvid, advokaaditasud ja väsitavad vaidlused. Aga ta teadis ka, et võidab. Sest tema poolel polnud üksnes seadus. Tema poolel oli ka tõde.

Kui Mari kohvikust välja niiskele, vihmalõhnalisele tänavale astus, ei läinud ta koju. Ta pööras vaikse pargikese poole, istus märjale pingile ja alles siis lubas endal päriselt hingata. Õhk jõudis kopsudesse raskelt, justkui oleks ta hetk tagasi tõusnud pinnale pärast pikka ja lämmatavat sukeldumist.

Ta ei nutnud. Nutmise aeg oli läbi saanud aasta varem, siis, kui Jaan lahkus. Nüüd tundis ta midagi hoopis muud — külma, peaaegu jäist põlgust, millesse segunes kibe ja liiga hilja saabunud selgus. Nende kümme aastat kestnud kooselu avanes tema ees järsku uues, halastamatus valguses. Mari mõistis, et mehe reetmine ei alanud sugugi sel päeval, mil ta kohtas teist naist. See oli nende abielu koesse sisse kootud algusest peale.

Tema polnud Jaani jaoks kunagi olnud võrdne kaaslane. Ta oli olnud projekt. Paigutus. Jaan oli nagu osav investor, kes pani sisse täpselt nii palju, kui oli vaja, et Mari „turuväärtus” püsiks: komplimente, lilli, harvu hoolitsuse raasukesi. Mari aga, armastusest ja tänutundest pimestatuna, et „selline mees” oli valinud just tema, „lihtsa tüdruku”, andis vastu kõik: oma jõu, toe, imetluse. Ja ka korteri, mis kuulus talle juba enne abielu ning mille ta rõõmuga muutis nende „ühiseks koduks”. Ta ei näinud, et Jaani jaoks polnud see kodu pesa, vaid mugava magamistoa ja tasuta teenindusega kontor.

Helbe Tare