„Koristajatele lõunat ei jagata,” turtsatas administraator, aimamata, et tema ees seisab kogu selle restoraniketi omanik

Lood
Selline ülbus röövib inimväärikuse ja hääle.

„Jooge ära, enne kui Katrin peale satub,“ sosistas ta ning lükkas tassi mulle lähemale. „Meil pole siin kombeks nende pärast muretseda, kes alumisel pulgal seisavad.“

„Alumisel?“ kordasin ma vaikselt.

Liis kehitas õlgu, justkui oleks see kõige tavalisem ja samas kõige ebameeldivam sõna.

„Noh… need, kes ei seisa leti taga ega istu kabinetis.“

„Ja kes määrab, kus inimesel see ülemine ja alumine ots asub?“

Naise näost käis läbi ehmatus. Ta tõmbus kohe pingesse, nagu oleksin puudutanud mingit nähtamatut häiresüsteemi.

„Rääkige tasem,“ palus ta kiiresti. „Siin võetakse liigse küsimise eest vahetusi vähemaks.“

„Kellelt on võetud?“

Liis heitis pilgu ukse poole, enne kui vastas.

„Katilt. Ta töötab meil ettekandjana. Küsis kord, miks paberites on üks asi, aga köögis hoopis teine. Pärast seda hakati teda graafikust välja lükkama.“

„Mis paberites kirjas oli?“

Liis surus huuled kokku. Oli näha, et ta kaalus, kas rääkimine teeb rohkem kahju kui vaikimine.

„Lõunad,“ ütles ta lõpuks. „Aruandes läheb kirja kakskümmend seitse portsjonit. Tegelikult teeme enamasti üheksa. Ülejäänutele öeldakse, et neile pole ette nähtud.“

Ma ei pööranud end kohe tema poole. See vahe oli liiga ilmne, liiga sirgjooneline, et jääda märkamata. Järelikult oli seda märgatud. Ja kui märgati, siis ei vaikitud teadmatusest. Vaikiti hirmu pärast.

„Kes sellele aruandele alla kirjutab?“ küsisin.

„Katrin.“ Liisi hääl muutus veel vaiksemaks. „Mõnikord sõidab Andres ise kohale.“

„Tema on asjaga kursis?“

Liis neelatas, nagu oleks vastus talle kurku kinni jäänud.

„Tema teab kõike.“

Just siis astus abiruumi Katrin.

„Liis, sinu supp läheb varsti heasüdamlikkusest üle ääre,“ lausus ta mesiselt. Siis nihkus tema pilk minu peale. „Ja teie, Mari, ärge siin niisama seiske. Koridor ei hakka end ise pesema.“

„Muidugi,“ vastasin ma rahulikult.

„Ja tass tooge tagasi. Ma ütlesin juba: ajutistele töötajatele lõunat ei pakuta.“

Liis langetas silmad. Mina võtsin lapi, tõstsin ämbri sangast üles ja läksin koridori.

Lõuna paiku astus restorani Andres. Tema häält kuulsin juba saalist: vali, enesekindel, omaniku tooniga. Ta naeris baarmeniga, noogutas köögi poole ning ei pannud tähelegi, kuidas inimesed tema ilmudes otsemaid vaiksemaks jäid.

Katrin ajas selja sirgu, sättis näole teenistusvalmi naeratuse ja läks talle vastu.

„Andres, meil on kõik korras,“ teatas ta. „Ainult uus koristaja kipub liiga palju uurima.“

„Mis koristaja?“

Ta vaatas minu poole. Pilk libises üle pearätiku, põlle ja ämbri ning liikus siis edasi. Ta ei tundnud mind ära.

„See seal,“ osutas Katrin lõuaga. „Küsis lõuna kohta.“

„Mari, eks ole?“ päris Andres.

„Jah.“

„Kas teile selgitati tingimusi?“

„Öeldi, et toit pole minu jaoks.“

Ta muigas lühidalt.

„Siis selgitati õigesti. Meil teeb igaüks oma tööd.“

„Isegi siis, kui inimene on terve päeva kohal?“

„Siis saab inimene palka,“ vastas ta kuivalt. „Tööd ja sugulaste juures külaskäiku ei maksa segamini ajada.“

Katrin naeratas, nagu oleks talle just tunnustus kätte antud.

„Täpselt seda ma ütlesingi.“

„Väga hea.“ Andres pöördus tema poole. „Toitlustuse kaust tooge hiljem kabinetti.“

Ma tõstsin pilgu.

„Toitlustuse?“

Seekord jäi Andrese pilk minule hetkeks kauemaks pidama.

„Teil pole sellega asja.“

„Lihtsalt tuttav sõna,“ ütlesin ma.

Katrin turtsatas.

„Koristajale on sõna „toitlustus“ tuttav? Kui haritud meil siin mõni on.“

„Katrin,“ sõnas Andres pehmelt, kuid hoiatavalt. „Ärge raisake aega.“

Ta kadus kabinetti. Katrin saatis teda peaaegu harda pilguga, seejärel pööras taas minu poole.

„Nägite?“ küsis ta vaikselt võidukalt. „Siin tehakse kõik otsused üleval.“

Helbe Tare