„Kas mu endine naine kolib koos lastega siia meie juurde või lähed sina sellest korterist välja. Otsusta ise,” teatas Martin keset kööki seistes

Lood
Selline ettepanek oli õel, julm ja ebaõiglane.

„Ma ei saanud õigel ajal aru, et lõhun seda, mida sina olid kannatlikult ja armastusega kokku pannud. Alles siis, kui ütlesid: „Ma võtan oma elu tagasi,” lõi mulle korraga selgeks, et ma polnud elanud mitte enda, vaid sinu arvelt.

Mari… tema kuulub minevikku. Mina aga lubasin tal ulatuda sinna, kuhu tal enam asja ei olnud — minu tänasesse päeva. Mitte seepärast, et oleksin teda armastanud, vaid sellepärast, et ma ei osanud isegi öelda, kes ma tegelikult olen.

Anna mulle andeks.

Mitte selleks, et sa mu tagasi võtaksid. Vaid selleks, et sa teaksid: sul oli õigus.

– Martin”

Voltisin kirja aeglaselt kokku ja libistasin selle ümbrikusse tagasi. Minus ei tõusnud viha ega kaastunnet. Oli vaid kummaline vaikus ja rahu. Ma ei soovinud enam, et ta tuleks tagasi. Mitte sellepärast, et ta oleks olnud halb inimene, vaid seepärast, et ma ei tahtnud enam kellegi teise ebakindluse pärast iseennast kaotada.

8. peatükk: Uued juured

Sügis taandus märkamatult talve ees. Ma ootasin seda rahulikult, keetes õhtuti teed, milles hõljus kaneeli ja nelgi soe lõhn. Aknalaual põlesid küünlad, laual ootas pooleli uus raamat ning mu südames oli midagi, mida ma polnud ammu tundnud — selgus.

Kristjaniga nägime üksteist järjest sagedamini. Ta ei trüginud mu ellu jõuga, kuid oskas olla kohal just siis, kui seltskonda vajasin. Ta ei võrrelnud mind kellegagi, ei kaalunud mu tundeid ega nõudnud endale õigusi. Ja see oli minu jaoks tõepoolest uus.

Ühel päeval tuli ta väikese karbiga. See oli paelaga kinni seotud ja mahtus peopessa.

„See on sulle,” ütles ta kohmetult. „Lihtsalt… märgiks.”

Karbi sees oli tilluke taim. Õrn, roheline, peaaegu habras. Potile oli kirjutatud: „Sa suudad kasvada. Ka pärast vihma.”

Ma kallistasin teda. Esimest korda mitte ettevaatlikult, vaid päriselt usaldades. Iseennast. Ja seda, mis alles ees ootas.

9. peatükk: Tagasi iseenda juurde

Ühel õhtul võtsin välja vanad fotod. Seal olin mina koos Martiniga, seal olid sõbrad, kellega side oli aastate jooksul hõredaks jäänud, ja seal olin ka mina ise — noorem, helgem, silmades säde, mida oli võimatu mitte märgata.

Ja teate, mida ma taipasin? Enne temaga kohtumist naersin ma avaramalt. Mu pilk säras tugevamalt. Siis hakkas see sära vaikselt tuhmuma.

Mitte sellepärast, et elu oleks muutunud halvemaks. Vaid seepärast, et ma õppisin kohanema, nurki maha lihvima, vaikima, kui oleksin pidanud rääkima.

Nüüd tulin tagasi. Mitte minevikku. Vaid iseenda juurde — selle naise juurde, kes ma olen täna.

10. peatükk: Naine, kes ütles ei

Mõnikord küsitakse minult, kust ma võtsin julguse ta välja tõsta. Öeldakse ju: armastus, ühine elu, aastad…

Ma vastan lihtsalt: ühel hetkel sain aru, et armastus ei tohi käia enda kaotamise hinnaga.

Naine, kes kannatab, sest „kuhu mul ikka minna”, „lastest on kahju” või „äkki ta muutub”, ei ole kangelane. Ta on vang.

Naine, kes tõuseb püsti, vaatab oma piiridest üle astujale otse silma ja ütleb: „Aitab,” — tema kannab endas tõelist jõudu.

Ma ei vihka Martinit. Mõnes mõttes olen talle isegi tänulik. Temast sai minu õppetund. Karm, valus, kuid vajalik. Tema kaudu mõistsin, kui suur väärtus on sellel, kui inimene jääb tervikuks.

11. peatükk: Seal, kus algab uus lugu

Kevadel üürisin endale uue korteri. See oli valgusküllane, suurte akendega ja rõduga, kus võisin hommikuti pleedi sisse mähituna teed juua.

Liisa võttis kolimise vastu väärikalt. Kristjan aitas kaste tassida ja naljatas: „Siin majas naeratavad isegi seinad.”

Kööki riputasime pildi sügisesest pargist. See jäi mulle meeldetuletuseks, et ka see, mis kord kokku variseb, võib ühel päeval uuesti üles kerkida.

Ja kui seisin rõdul, teetass käes, tuul juustes, sain äkki väga selgelt aru:

ma olin valinud iseenda.

Ma olin õppinud ütlema ei tingimustele, mis polnud minu omad.

Ja nüüd tundsin, et olen valmis avama ukse kõigele sellele, mis võib tulla.

Helbe Tare