“Kas sa oled päriselt nii ülbeks läinud, Kadri, või mängid lolli?” ämma müristas köögist nagu vallamaja saalis

Lood
See julm ja solvav sissetung lõi hinge tühjaks.

Pigem oli tunne, nagu oleks see teadmine kusagil ammu sees istunud, ainult mina mängisin väga hoolega, et ei näe ega kuule. Kõik need Mardi laused: „Ema muretseb lihtsalt”, „Sa reageerid üle”, „Miks sa kõike nii keeruliseks ajad”. Ja lõpuks seisabki ema mu korteris ning otsustab juba, kuhu kapp käib.

— Sest nad katsusid, kui palju sa välja kannatad, — ütles Liis. — Ja kaua aega see toimis. Sa neelasid kõik alla.

— Neelasingi. Kartsin kogu aeg, et paistan liiga karm. Ebameeldiv. Vale naine. Aga täna vaatasin seda rasvase kastmega koos vedelevat mõõdulinti ja mõtlesin: minge kõik õige põrgu.

— Väga väärikas valgustushetk.

— Peaaegu religioosne kogemus.

Liisi hääl muutus tõsisemaks.

— Ainult ära nüüd taganema hakka. Kohe tuleb jutt: „räägime rahulikult”, „ema läks liiale”, „sa said valesti aru”, „me tahtsime ju head”. Nad hakkavad sind kõigutama.

— Juba kõigutavad.

— Ära mine õnge. Ja lukk vaheta kohe ära. Täna.

— Lukksepp tuleb tunni pärast. Leidsin juba kellegi.

— Vaat see on minu kasvatus.

Kui kõne läbi sai, pani Kadri veekeetja tööle, kuid muutis siis järsku meelt ja tegi hoopis kohvi. Kange, mõru, ilma suhkruta. Ta istus aknalauale, jõi esimese lonksu ning samal hetkel helises uksekell uuesti.

Seekord ei võpatanud ta isegi. Läks ukse juurde, jättis selle kinni ja küsis:

— Kes seal on?

— Kadri, mina olen, — kostis Mardi hääl. — Tee lahti. Räägime normaalselt.

— Normaalselt saab telefoni teel. Siin on normaalne juba otsa saanud.

— Ma olen ilma emata.

— Palju õnne.

— Ära praegu teravmeelitse.

— Ma ei teravmeelitsegi.

— Mul on asju vaja. Kõike ei saanud kaasa.

— Homme saad.

— Mu dokumendid on seal.

— Millised täpselt?

— Juhiluba. Pass. Pangakaart.

Kadri jäi hetkeks mõttesse, avas esikus kapi, võttis sealt Mardi musta dokumendimapi ja ütles:

— Hästi. Astu uksest eemale.

Ta tegi ukse turvaketi ulatuses praokile, pistis mapi välja ja lõi ukse kohe jälle kinni.

— Ongi kõik?

— Kadri, mis asi see nüüd olema peaks?

— Unustatud esemete väljastuspunkt. Avatud kuni kella kahekümne kaheni.

— Sa ei lase isegi rääkida.

— Sina ei suutnud mind isegi üks kord kaitsta. Oleme tasa.

— Keegi pole sind ju puutunud!

— Minu korterit jagati laiali. Sellest piisab täiesti.

— Ema lihtsalt ärritus.

— Ema ei ärritunud alles eile. Varem võttis ta vähemalt jalanõud ära.

Ukse taga jäi vaikseks. Siis ütles Mart juba hoopis teise tooniga, vihaselt ja väsinult:

— Sa arvad, et sul on minuta kergem või?

— Juba on.

— Mida sina üldse perekonnast tead?

— Täna selgus, et rohkem kui sina.

Ta lõi pahaselt peopesaga vastu ust.

— Sa oled peast segi läinud.

— Ole ettevaatlik, — vastas Kadri rahulikult. — See uks, nagu sa ise alati rõhutada armastasid, ei kuulu sulle.

Mart vandus läbi hammaste ja läks ära.

Umbes neljakümne minuti pärast saabus lukksepp. Kadri ei pidanud vastu ja rääkis talle töö kõrvale poole kogu loost ära. Mees raputas lukusüdamikku vahetades pead.

— Teate, — ütles ta, — viimase poole aasta jooksul olete teie mul juba kuues selline klient.

— Mis mõttes?

— Otseses. Kord toob mees ema kaasa, kord naine venna, kord otsustab terve suguvõsa ühiselt, et kellegi teise korter on äkitselt perekonna ühine vara. Ma mõtlen juba visiitkaardid teha: „Vahetame lukke pärast sugulaste ootamatuid ilmutusi.”

Kadri hakkas nii järsku naerma, et tal tulid pisarad silma.

— Vabandust.

— Pole midagi. Sellistes olukordades on naerust kasu. Muidu jääb ainult ropendamine.

— Ropendamisest on ka kasu.

— Nõus, — noogutas mees täiesti tõsiselt.

Kui uks lõpuks uue lukuga kinni käis, läks Kadri tuppa, vajus diivanile ja vaatas ringi. Kummutil seisis endiselt raam nende pulmapildiga. Mart naeratas fotol laialt, enesekindlalt, peaaegu võluvalt. Kadri võttis raami kätte.

— No näed siis, — ütles ta valjusti. — Pildi peal on kõik ikka hirmus korralikud inimesed.

Telefon tegi piiksu. Seekord oli tulnud pikk sõnum ämmalt:

„Sa lõhud oma ahnusest perekonna ära. Mart tegi sinu heaks kõik, aga sina näitasid oma tõelist palet. Ära arva, et inimesed tõde teada ei saa.”

Kadri luges selle läbi, turtsatas ja kirjutas vastu:

„Tõe rääkimist võite alustada mõõdulindist, tädi Annest ja kinkelepingu jutust. See oleks väga veenev sissejuhatus.”

Hetk hiljem ilmusid ekraanile vilkuvad punktid — Tiina kirjutas vastust. Kadri ei jäänud seda ootama. Ta pani kontakti lihtsalt hääletuks.

Seejärel avas ta kapi, tiris välja suure kasti ja hakkas sinna laduma kõike, mis Mardi omadest veel korterisse oli jäänud. Pardel, lühikesed püksid, vana džemper, dušigeel, kaks rihma, laadija, mida ta alalõpmata taga otsis, kõrvaklapid ilma otsikuteta, millegipärast kolm tühja rahakotti ja pundar arusaamatuid juhtmeid — nagu väike meheliku kaose muuseum.

— Vaat see, — pomises Kadri omaette, — on hindamatu vara. Selle nimel tasus muidugi kinkelepingut nõuda. Eriti selle juhtmepaki nimel. Ilma selleta polekski ju perekonda.

Ta märkas äkki, et ei nuta. Mitte ühtegi pisarat. Alles olid ainult viha, kergendus ja mingi peaaegu sündsusetult mõnus vabadusetunne.

Liis kirjutas uuesti: „Noh?”

Kadri vastas: „Lukk vahetatud. Mees vingus ukse taga juba minevikuvormis.”

Liis: „Olen uhke. Aga homme ära pehmeks muutu.”

Kadri vaatas kasti, kuhu Mardi asjad olid kuhjatud, ja toksis aeglaselt:

„Pehmeks minna on hilja. Ma nägin täna liiga selgelt, kellega ma koos elasin.”

Ta tõusis, viis kasti esikusse ja pani selle ukse kõrvale. Siis läks kööki tagasi, pühkis laua puhtaks, tõmbas laudlina maha ja viskas selle pesumasinasse. Aken läks lahti. Õhtune õhk voolas korterisse ning tundus, nagu viiks see endaga lõplikult kaasa kogu selle kleepuva perekondliku lehka.

Aknalauale oli jäänud Mardi auto võtmehoidja. Kadri keerutas seda sõrmede vahel, muigas ja asetas kasti peale.

— Homme võtad ära, maailma peremees.

Siis keetis ta endale veel ühe kohvi, istus akna juurde ja tundis esimest korda üle pika aja, et kodus on päriselt vaikne. Mitte sellepärast, et kedagi polnud. Vaid sellepärast, et enam ei otsusta keegi tema eest, kus ta elab, keda ta talub ja kui palju ruumi võivad võõrad kotid tema elus enda alla võtta.

Ja see tunne osutus kallimaks kui ükskõik millised ruutmeetrid, perekondlikud loosungid või abikaasad, kes olid liiga kaua ajanud armastuse segamini mugavusega.

Helbe Tare