„Kas sa nimetasid mind sõprade ees juhmiks lambaks? Tahad, et ma tuletaksin meelde, kelle raha eest me viimased aastad elanud oleme?” küsis Mari täiesti rahulikult

Lood
Tavaline naer muutus alatu üleolekuks.

Ta teadis hästi, et inimesega, kes on harjunud elama teiste varude najal ja samal ajal peremeest mängima, ei tohi tegutseda hetkevihast ega solvumisest.

Juba kevadel oli Mari käinud juristi juures nõu küsimas. Mitte selleks, et hiljem kõlavaid ähvardusi loopida, vaid et endale täpselt selgeks teha, kus algavad tema õigused ja kus lõpevad perekondlikud müüdid, millega Andres oli aastaid mugavalt vehkinud. Lapsi neil ei olnud. Korter kuulus Marile. Ühisvara, mille pärast oleks pidanud lahingusse minema, oli jäänud peaaegu olematuks: Andres oli oma tehnika ja kallimad asjad juba varem maha müünud, nimetades seda „ajutisteks raskusteks“. Auto oli ostetud Mari rahaga enne abielu ja registreeritud tema nimele. Kui Andres ei nõustu rahulikult lahutama, liigub asi kohtu kaudu. Mari oli selleks valmis.

„Sa oled haige,“ sisistas Andres hammaste vahelt.

„Sa üritad mind jälle solvata, sest sul pole ühtegi päris argumenti.“

Ta astus sammu lähemale. Mari ei taganenud. Ta võttis üksnes laualt telefoni ja pani selle enda kõrvale, ekraan ülespoole.

„Andres, ära tee rumalusi. Siin korteris kostab kõik läbi. Naabrid on kodus. Ja kui sa hakkad mööblit lõhkuma või mind kätest haarama, siis ma ei hakka sinuga nelja seina vahel suhteid klaarima.“

Andres jäi paigale. Tema pilk jooksis üle toa: kaust, telefon, suletud uks, külaliste lahkumisest jäänud vaikus. Esimest korda ei näinud olukord välja nagu nende tavapärane mäng, kus tema surub peale ja Mari silub kõik nurgad ära.

„Sa reetsid mu,“ ütles ta lõpuks.

Mari nägu ei muutunud.

„Ei. Ma lõpetasin sinu ülalpidamise. Nii emotsionaalselt kui ka igapäevaelus.“

„Ma olen su mees.“

„Praegu veel jah. Aga mitte minu omanik.“

Andres vajus tagasi tugitooli. Enam mitte hooletult laiutades, vaid raskelt, pilgus puhas vihkamine.

„Ja mida sa siis arvad? Et ma võtan nüüd koti ja kõnnin minema?“

„Ma arvan, et kõigepealt püüad sa minus haletsust tekitada. Seejärel lähed ähvarduste peale üle. Siis ütled, et räägime homme rahulikult. Ja kui ma sellega nõustun, käitud hommikul jälle nii, nagu poleks midagi juhtunud. Seepärast ei. Täna sa lahkud.“

Andres vaatas teda tõelise hämminguga. Mitte sellepärast, et need sõnad oleksid olnud täiesti uued, vaid seepärast, et ta mõistis äkki: Mari oli selle vestluse juba ammu läbi mänginud. Ilma temata. Oma peas. Punkt punkti haaval.

„Ma ei lähe kuskile,“ ütles Andres.

Mari noogutas, justkui olekski seda vastust oodanud.

„Siis helistan politseisse ja ütlen, et minu korteris viibib inimene, kes keeldub lahkumast, käitub agressiivselt ja ma kardan konflikti eskaleerumist.“

„Sa ei julge.“

Mari puudutas telefoni ekraani.

Andres kargas püsti.

„Oota!“

„Otsusta kiiresti.“

Tema nägu tõmbus kõveraks. Ta tahtis iga hinna eest säilitada võitja ilmet, ent valikuid jäi üha vähemaks. Kaklust alustada, kui politsei kutsumine oli vaid ühe vajutuse kaugusel, ta ei söandanud. Vabatahtlikult lahkumine tähendanuks kaotuse tunnistamist. Andres kõikus oma harjumuspärase ülbe enesekindluse ja ootamatult tekkinud hirmu vahel.

„Lase mul vähemalt asjad kokku panna,“ viskas ta lõpuks.

„Pane.“

Mari läks temaga magamistoa juurde, kuid sisse ei astunud. Ta jäi ukseavasse seisma. Andres rebis kapiukse lahti ja hakkas T-särke spordikotti loopima. Paar korda pillas ta riideid meelega põrandale, oodates, et Mari reageeriks. Mari vaikis. Siis tõmbas Andres kummutisahtli lahti.

„Kus mu dokumendid on?“

„Sinises kaustas, teisel riiulil. Ma pole neid puutunud.“

Ta leidis kausta ja surus selle kotti. Siis pöördus järsku ümber.

„Raha annad?“

Mari vaatas teda nii, et Andres sai isegi aru, kui armetult see küsimus pärast kõiki tema öeldud sõnu kõlas.

„Ei.“

„Nii et viskad mu ilma sendita välja?“

„Sa oled täiskasvanud mees, kes nimetas oma naist sõprade ees lolliks lambaks. Tõesta siis endale, et sa ei sõltu temast.“

Andrese suu tõmbles, kuid ta hoidis end tagasi. Ta võttis öökapist laadija, pardli, mõned sokid ja passi. Seejärel sirutas käe kellakarbi poole.

„Need on minu omad.“

„Kella kinkisin sulle mina. Võta. Mul pole seda vaja.“

Ta oli selgelt oodanud vaidlust. Ta vajas midagi, millest kinni haarata, kasvõi pisikest tüli, mille ümber uut stseeni ehitada. Kuid Mari ei kavatsenud võidelda esemete pärast, millel polnud enam mingit kaalu. Tema arvestus oli lihtne: Andres tuleb korterist võimalikult kiiresti välja saada, mitte uppuda tühistesse nääklustesse.

Umbes kahekümne minuti pärast oli kott pungil täis. Andres tuli esikusse, tõmbas kingad jalga ja jäi ukse juurde seisma.

„Võtmed,“ ütles Mari.

Ta muigas viltuselt.

„Unista edasi.“

Mari võttis jälle telefoni kätte.

„Andres.“

„Võta siis oma neetud võtmed, lämbu nende otsa.“

Ta kiskus võtmekimbu taskust ja virutas selle esikukapile. Mari ei tõstnud seda kohe üles. Esmalt kontrollis ta üle: ülemise luku võti, alumise luku võti, postkasti oma. Kõik olid olemas.

„Homme kutsun lukuabi ja vahetan lukud ära,“ ütles ta. „Mitte sellepärast, et mul oleks selleks kellegi luba vaja. Vaid sellepärast, et ma ei tea, kas sa oled koopiaid teinud.“

„Nii et nüüd pead sa mind vargaks?“

„Ma pean sind inimeseks, kes pärast seda, kui ta oma naist teiste ees alandas, küsis temalt sõiduraha. Usaldus sai otsa.“

Andres tõmbas ukse järsu liigutusega lahti.

„Sa roomad veel tagasi. Vaatame, kui kaua sa ilma minuta vastu pead.“

Mari vaatas talle rahulikult otsa.

„Andres, viimased aastad on tõestanud pigem vastupidist.“

Ta sööstis trepikotta. Uks langes tema järel kinni. Mari keeras luku ette, toetas peopesa jahedale uksepinnale ning jäi mõneks sekundiks lihtsalt seisma. Ta ei värisenud, ei nutnud, ei hakanud mööda korterit sihitult ringi käima. Alles nüüd hakkas keha juhtunut järele tajuma: sõrmed muutusid raskeks, õlad vajusid nagu tinast, suhu tekkis kuiv metallimaitse. Ta läks kööki, valas klaasi vett ja jõi väikeste lonksudega.

Siis avas ta akna laiemalt. Suveõhk voolas korterisse koos autode müra, kuumaks köetud asfaldi lõhna ja kaugelt kostva koerahaugatusega.

Mari silmitses elutuba. Lauale olid jäänud taldrikud, klaasid, viilutatud köögiviljad, puutumata viinamarjad ja salvrätikud. Veel tund aega tagasi oli see kõik paistnud pereõhtu dekoratsioonina. Nüüd meenutas see paika, kus üks liiga pikaks veninud eksitus oli viimaks lõppenud.

Ta ei hakanud kohe koristama. Kõigepealt tegi ta telefoniga pildi lauast ja dokumentide kaustast.

Helbe Tare