“Jälle on viiskümmend eurot puudu” ütles Mari kuivalt ja viskas raske ümbriku lauale

Lood
Perekonna kahtlus on alatu ja südantlõhestav.

— Kui sa veel kord oma ema pärast minu raha kallale lähed, kolid seljakotiga tema juurde, said aru? Ja sussid võta ka kaasa, perekondliku kangelasteo rüütel.

Jaan ei pannud telefoni kohe käestki. Ta istus diivanil, pilk ekraani külge naelutatud, täpselt nagu teismeline, kes on valel hetkel vale asja pealt tabatud. Alles mõne sekundi pärast tõstis ta aeglaselt silmad.

— Mari, kas sa ei võiks vähemalt üle ukse tulles mitte pihta hakata? Mis nüüd jälle juhtus?

— „Jälle,” kordas Mari kuivalt ja viskas raske ümbriku lauale. — Vot see juhtus. Lugesin praegu kolmandat korda üle. Jälle on viiskümmend eurot puudu. Jälle, Jaan. Mitte paar eurot piima jaoks, mitte kümme eurot takso peale, vaid viiskümmend. Ja see pole enam juhus, vaid mingi perekondlik meelelahutus nimega „arva ära, kes siin korteris tegelikult peremees on”.

— Mis see minusse puutub? — tõmbus mees kohe pingesse, kuigi nägu reetis, et peas kirjutas ta juba ülestunnistust. — Mina ei võtnud.

— Loomulikult mitte. Sina oled meil pühak. Raha vaatas ise helgema tuleviku poole ja jalutas minema.

— Mari, aitab nüüd.

— Ei aita. Ma olen kuu aega vait olnud. Esimene kord mõtlesin, et eksisin. Teine kord arvasin, et ehk kulutasime ära ega pannud tähele. Kolmandal korral oletasin, et võib-olla võtsid sina ja unustasid öelda. Aga kui sama asi juhtub ühe kuu jooksul neljandat korda, siis pole mul enam mäluprobleem, vaid lihtne matemaatika.

Jaan ajas end püsti, libistas telefoni dressipükste taskusse ja hõõrus peopesaga nägu.

— Ma ei võtnud. Ausalt. Annan sõna.

— Kes siis võttis? Kass? Ta on küll ülbe tegelane, aga sularaha kasutamist pole ta veel ära õppinud.

— Ära hakka kohe ema kallale, eks? — võpatas Jaan silmapilkselt. — Ta käis siin ainult lilli kastmas.

— Ah nii. Lilli kastmas. Ja ühtlasi ümbrikku tuulutamas?

— Mis juttu sa ajad?

— Ma ei aja mingit juttu. Ma panen kaks ja kaks kokku. Võtmed on meil ja Annel. Mina ei võta, sina väidad, et sina ei võta. Kes siis veel jääb? Postiljon?

Jaan tegi grimassi.

— Sa keerad kõik meelega tema peale.

— Ja sina keerad kõik meelega temast eemale. Sul on selle peale lausa anne. Võiksid tsirkuses esineda.

Ta kõndis mööda tuba ringi ja tegi näo, nagu oleks tal nüüd ülimalt tähtis kontrollida, kas pleed lebab diivanikäetoel piisavalt sirgelt. Maril tõmbles selle peale põsk. Ta tundis seda rituaali liigagi hästi: kui midagi sisulist öelda pole, tuleb hakata kodust tegutsemist mängima.

— Ma ei taha praegu tülitseda, — pressis Jaan lõpuks välja.

— Arvad, et mina tahan? Et mul on selline hobi — pärast tööpäeva kummuti juures seista ja end lollina tunda? Ma panin seda raha auto jaoks kõrvale. Remondiks, Jaan. Mitte kasuka, küünte ega mingi „tahan ilusat elu” jaoks. Meie auto veermik koliseb nii, nagu oleks pagasiruumi elama kolinud pahur lukksepp.

— Ma saan kõigest aru.

— Ei saa. Kui sa saaksid, oleksid sa ammu ise oma emaga rääkinud.

— Sest rääkida pole millestki! — käratas mees. — Sa oled ta juba ette süüdi mõistnud…

Just sel hetkel keeras võti lukuaugus.

Mari ei võpatanudki. Ta ainult muigas — lühidalt, tigedalt ja ilma vähimagi rõõmuta.

— Ohoo. Peategelane saabus. Nüüd räägimegi. Täiskoosseisus.

Uks läks lahti ja esikusse astus Anne — seljas väsinud sireli tooni vihmamantel, käes poekott ning näol ilme, nagu poleks ta tulnud külla, vaid kontrollkäigule.

— No mis te siin üle terve trepikoja karjute? — teatas ta juba lävelt valju häälega. — Ma kuulsin teid poole korruse pealt. Normaalsed inimesed söövad pärast tööd õhtust, aga teie lavastate draamat. Jaan, sa oled jälle näljane? Tõin teile kana. Muidu on teil külmkapis alati ainult masendus, jogurt ja kolm muna.

Mari pöördus aeglaselt tema poole.

— Väga õigel ajal tulite. Me just arutame kadunud raha üle.

Anne pani koti põrandale ja kissitas silmi.

— Mis raha veel?

— Minu raha. Ümbrikust. Kummutist. Viiskümmend eurot. Täna. Ja enne seda veel üks kord, siis veel üks kord ja siis veel.

Ämm ajas selja sirgu.

— Millele sa vihjad?

— Ma ei vihja. Ma küsin otse. Kas teie võtsite?

— Oled sa päris arust ära? — tõusis Anne hääl hetkega mitu tooni kõrgemale. — Mina tulen oma poja juurde, toon süüa, ja siin hakatakse mind üle kuulama nagu turul kadunud rahakoti pärast?!

— Asi pole rahakotis, vaid raha järjekindlas kadumises, — vastas Mari rahulikult. — Vahe on olemas.

— Küll sa oled viisakas, kui sa ülbitsed, — turtsatas ämm. — Jaan, kas sa kuuled, kuidas minuga räägitakse?

Jaan seisis köögi ja toa vahel, justkui kaaluks, kummas suunas oleks turvalisem liikuda. Turvalist kohta aga polnud.

— Ema, räägime rahulikult…

— Rahulikult? — Anne lõi käed laiali. — Muidugi, rahulikult. Sinu naine süüdistab mind varguses ja mina peaksin vaikselt naeratama? Võib-olla peaksin veel aitäh ka ütlema? Mari, ega sa midagi segi ei aja? Ma tulin siia, muide, mitte tühjade kätega.

— Lahkusite siit vist samuti mitte tühjade kätega, — lõikas Mari vahele.

— Sina…

— Ema, — sekkus Jaan, — oota nüüd…

— Ei, sina oota! — pööras Anne end poja poole. — Kõigepealt kuulan ära, kui kaugele su kallis abikaasa minna kavatseb. Lase tulla, Mari. Ütle mulle otse näkku. Sa arvad, et mina võtsin teie raha?

Mari pani käed rinnale risti.

— Ma arvan, et raha kaob ainult neil päevadel, kui teie käite siin ilma meieta. Ja ma arvan ka seda, et aitab juba mängimast, nagu oleks tegu udu, müstika või paneelmaja kurjade vaimudega.

— No vaadake teda. Naljatab veel. Huumorimeelne neiu. Ise pigistaks ühe sendi pärast hinge seest.

— Senti ma taga ei nuta. Oma raha eest aga seisan küll.

— Oma? — muigas ämm. — Nii et teie peres on nüüd kõik sinu ja tema oma? Väga põnev. Kui te suvel mere ääres käisite, kelle raha see siis oli? Ja külmkapi ostmisel kes teid aitas? Kui te siia korterisse sisse kolisite, kes teile pooled potid kaasa andis, kas pean meelde tuletama?

— Tuletage juba need kolm rätikut ja vaasike ka meelde. Võib-olla lähen siis otse tänulikkuse muuseumisse.

— Sa irvitad mu üle?

— Ei. Ma olen lihtsalt väsinud. Väsinud sellest, et te käite siin nagu oma kodus. Väsinud neist kottidest ja jutust „ma tõin teile”, mille järel kaob meil kord kana, kord juust, kord raha. Väsinud teie võtmetest. Väsinud sellest, et mu mees muutub sõna „ema” kuuldes mööbliesemeks.

Jaan võpatas.

— Mari!

— Mis „Mari”? Ei meeldi sõnastus? Vali ise parem. Ainult et aus.

Anne tõmbas lärmakalt õhku sisse.

— Ah siis nii. Sind ärritavad minu võtmed. Mitte raha ega abi, vaid see, et ma võin oma poja juurde sisse astuda. Ütlegi siis otse.

— Hästi. Ütlen. Mind ajab marru, et te tulete ette teatamata. Mind ajab marru, et te avate meie kappe. Mind ajab marru, et teil on iga asja jaoks valmis õigustus.

Helbe Tare